Rebane

1. Rebane leidis jämeda vahtra all õõne, uuristas maasse koopa ja tegi seal endale pesa.
2. Päikesepaistelisel suvepäeval sündis tal neli rebasepoega.
3. Nad olid nii ilusad: kõrvad olid neil teravad, ninad ja huuled mustad, sabad kollased, aga sabaotsad valged, jalad väikesed, küüned õhukesed.
4. Emarebane vaatas neid ja ta süda rõõmustas.
5. Ja emarebane otsustas näidata oma lapsi kõigile lagendike ja metsade elanikele.
6. Ta toitis oma lapsi, jootis neile piima, heitis ise pikali ja pani nad enda kõrvale.
7. Nad jäid varsti magama.
8. Nende ema tõusis, lakkus kõigi nelja pealage oma peenikese keelega ja läks pesast välja.
9. Päikesevalgus pimestas rebast.
10. Ta vaatas ringi ja nägi kõrge kuuse ladvas oravat, kes korjas talveks seeni.
11. «Oravakene, oravakene, tule vaatama, missugused karvased pojad mul sündisid».
12. «Kohe tulen, riputan enne seened okste külge, siis ronin puu otsast maha».
13. Ja rebane läks ära.
14. Läheb mööda metsa tammede vahel.
15. Tema ees hakkab paistma järv.
16. Ta peatub järve kaldal, vaatab vette.
17. Aga seal on näha sinine taevas ja pilved nagu valge lumi.
18. Tema juurde ujub kalake ja küsis temalt: «Mida sa otsid siit, rebane?»
19. «Ma tulin sinu järele.
20. Homme ootan sind külla».
21. «Ma tuleksin, aga jalgsi ma ei saa».
22. «Siis ma saadan sinu järele kaarna. Tema viib sind kohale», ütles rebane ja jooksis minema.
23. Ta jõudis lagendikule.
24. Vaatab - tee ääres, kivi taga istub hiireke.
25. Ta närib õlekõrt, teritab hambaid.
26. Hiir märkas rebast, kohkus ja puges oma pessa kivi alla peitu.
27. «Mispärast sa peitu pugesid, hiireke?»
28. «Kui ma ei oleks ennast peitnud, oleksid sa mind tervenisti ära söönud koos pea ja jalgadega, sooltega ja maksaga, karvadega ja verega».
29. «Ära karda mind, hiirekene.
30. Ma ei söö sind ära.
31. Tule mulle homme külla, vaatad minu lapsi».
32. «Ma ei tea, millal on «homme»».
33. «Vaata, tuleb öö, läheb pimedaks.
34. Sa heidad magama.
35. Pärast tõused üles ja tule minu juurde».
36. «Sain aru, tulen».
37. Rebane jookseb edasi.
38. Vaatab - tee ääres on mingi komps.
39. Katsus käpaga kompsu ja torkas oma varbad veriseks.
40. Sel ajal komps ajas end sirgu ja rebane nägi jalgu, kõhtu ja pikka nina.
41. Rebane kohkus, hüppas eemale.
42. Seisab, hingab raskelt, isegi ei tunne midagi.
43 Siis ütles peenikese häälega: «Miks sa nii hirmutad ja torkad mind?
44. «Ma ei hirmutanud», ütles siil, «ma magasin ja just ärkasin üles.
45. Aga okkad on mul teravad.
46. Oli päikeseloojangu aeg.
47. Hakkas kiiresti pimenema.
48. Taevasse ilmusid tähed, tõusis hele kuu.
49. «Kui kaua ma küll käin», ütles rebane ja läks rutates koju mööda uut, lühemat teed.
50. Tee ääres kasvasid kased, pärnad, haavad ja pihlakas.
51. Puu alt leidis ta viis pihlakamarja.
52. Ta võttis ühe suhu, hammustas ja ei saanud alla neelata — nii hapu oli pihlakamari.
53. Viskas ülejäänud maha.
54. Tema jalgade alla sattus kont.
55. Rebane võttis selle üles, haaras hammastega kõvasti kinni ja viis oma pesasse.
56. Oma kodu lähedal ta peatus ja kuulatas: seal kaeblesid tema lapsed neljal nõrgal häälel nagu mesilased.
57. Järgmisel päeval kogunes rebase kodu ümber palju külalisi. 
58. Kõik tõid talle külakosti. 
59. Karu tõi talle terve püti mett. 
60. Konn ja hiir tõid pannkooke. 
61. Alguses anti rebasepoegadele sellised nimed: Üks, Kaks, Kolm ja Neli. Siis hakkasid kõik kookidele võid peale määrima ja meega sööma ja rebasepoegi kiitma.